Mustal mullal kõnnin maal, mille eest
minu esivanemad on sõtta läinud.
Ei sel aal peljand nemad minna nii,
et ei teadnud, kas saab tagasi tuldud.

See maa on mu isa-ema maa,
seda võõras minul võtta ei suuda.
See maa meie armas Eestimaa,
kas me lastelastele ta kodu annab?

Talv on pikk ja suvi imelühike,
külmad tuuled toonud meile on vaprust.
Sinitaevas kannab usku, lootust veel,
kannan kaasas sinu ilu ja haprust.

Valge vaikuse-ootuse tund,
minu süda ihkab teda halvast hoida.
Maagiat täis Eesti looduse lumm,
tema puhtus ikka annab mulle jõudu.

Tule sammu oma vanemate jälgedes ja astu üheskoos nendega.
Tule läbi veest ja tulest, kui peaks juhtuma, et teisiti enam ei saa.

 

Kommenteeri